Kes oleks osanud arvata, et pakilistest suvetöödest, troopilisest soojusest ja alanud puhkustest hoolimata koguneb teisipäeval, 30. juunil Võrumaa Keskraamatukogu lugemissaali üle viiekümne inimese.

Olen elanud oma kunagisest kodulinnast Võrust eemal juba 38 aastat, kuid tore on tõdeda, et mind ei ole unustatud. Südantsoojendav on kogemus, et nii palju inimesi tuli minu uue raamatu „Stockholm Ülemiste 1952“ esmaesitlusele.

Kui tegin e-kirja teel raamatukogudele ettepaneku raamatuesitluseks, ei kõhelnud Võrumaa Keskraamatukogu direktor Merle Koik hetkekski. Sain vastuseks sooja ja südamliku tervituse ning jaatava vastuse.

Kui saabusime teisipäeval, säras nii suvepäike kui ka Võrumaa Keskraamatukogu oma uues kuues. Seda maja nägime rekonstrueerituna ise esmakordselt. Meid tervitasid avarad, kaunid ja ülimoodsad ruumid ning sõbralikult naeratavate nägudega raamatukogutöötajad. Täielik vastand sellele, mida olen harjunud nägema.

Võrumaa Keskraamatukogu oli kui taevariik. Kui jagasin Merlele kiitusi maja ja toreda töökollektiivi osas sain vastuseks kuulda kuidas maja kordategemise eest tuli emalõvi kombel võidelda. See oli aga seda väärt ja võrokesed saavad uhked olla ning nautida oma keskraamatukogu teenuseid.

Üks esimesi esmaesitlusele saabunuid oli lugupeetud Valdur Raudvassar. Olen alati imetlenud tema teadmisi, selgeid sõnavõtte ja sirget rühti.

Kohale tulnute seas tundsin ära head sõbrad, vanad kaasvõitlejad, austatud õpetajad, truud toetajad, väärikad eeskujud ja uue põlvkonna kindlameelsed võitlejad.

Mida kujutab endast minu uus raamat „Stockholm Ülemiste 1952“? Tegemist on dokumentaalse seikluslooga, mille peategelasteks on pagulastest eesti tüdruk-skaudid ehk gaidid Rootsis. Raamatus kirjeldatud loo keskmes on gaidide Ülemiste sõpruslaager, mis toimus 1952. aastal Stockholmis Flateni järve kaldal minu praeguse kodu vahetus läheduses.

Raamatu esitlusel püüdsin jagada emotsiooni, mis viis selle raamatu kirjutamiseni. Tahtsin isiklikult jagada huvitavaid fakte, mida raamatus ei seisa.

Olen veendunud, et tublid eesti mehed on nüüdseks leidnud nii tähelepanu kui ka rahva poolt väärikat tunnustust. Nüüd tuleks juhtida tähelepanu eesti neidudele, tüdrukutele, naistele, emadele, vanaemadele ja vanavanaemadele, kelle võitlus, töö ja teod on kujundanud meie tänase päeva. Minu raamat on samm tunnustuse poole eesti naisele.

Kas mul see õnnestus, jääb lugejate otsustada. Raamat „Stockholm Ülemiste 1952“ on nüüdseks olemas laenutamiseks nii Võrumaa Keskraamatukogus kui maakonna teistes raamatukogudes.

Kõige muu hulgas said kohaletulnud teada, et olen kujundanud, trükkinud ja ise käsitsi köitnud 150 raamatut. Päris üksi ma raamatut siiski ei teinud ja seepärast veelkord suur tänu Kaja Tullusele, kelle töö Rahvusarhiivis ja raamatu toimetamisel on minu jaoks hindamatu väärtusega.

Need, kes raamatuesitlusel said lubada endale luksust osta raamat „Stockholm Ülemiste 1952“, said minult garantii: kui raamatu omanik seda lugedes ei leia ainsatki uut ja huvitavat fakti, saab ta soovi korral raha tagasi. Nädal on möödas, seni keegi raha tagasi pole nõudnud, mis on iseendast hea märk.

Veelkord suur tänu kõigile, kes osalesid minu raamatu esmaesitlusel. Tänan kõiki Võrumaa Keskraamatukogu töötajaid sooja vastuvõtu ja toreda koosviibimise eest.

Lõpetuseks võin taas tõdeda, et Võro om üts ummamuudu liin ja olqe ti kõik tänatu.

Teie Ain Saar