"Stockholm Ülemiste 1952"
Kujuta ette, et sa leiad metallidetektoriga Rootsis märgi millel seisab eesti keeles „Stockholm Ülemiste 1952“. Mida see sulle ütleks?
Just selline asi juhtus päriselus minuga. Leiule järgnenud uurimise käigus rullus lahti põnev lugu, mis viib ajas tagasi 1950. aastate Rootsi. Loo peategelased on vahvad pagulastest eesti tüdrukud, kes andsid läbi skautluse endast parima eestluse hoidmiseks võõrsil.
„Stockholm Ülemiste 1952” on meelelahutuslik faktidele tuginev tõsielulugu, mis pakub uusi teadmisi ja laiendab silmaringi. Kui oled loomult uudishimulik inimene ja sa väärtustad väikseid igapäevaelu kangelastegusid, on see raamat just sulle. See on lugu, mida vaid vähesed mäletavad või teavad.
Raamatu loomeprotsess
Minu jaoks oli see põnev teekond. Märkide leidmine. Gaidide ja II suurlaagri avastamine. Suhtlus toonaste gaididega. Vanade ajalehtede ja raamatute lugemine. Otsingud ilmavõrgus ja fotode uurimine. Ning kogutud killukestest üldpildi loomine. See oli nagu maagia, kui korraks ärkas ellu meie tüdrukute laager Flateni ääres. Laager, kus tüdrukute vahel põimiti kestev sõprusring kogu eluks. Laager, kus rahvuslik kultuur ja gaidilikud väärtused oli ühisosa, mida üksteisega jagada ja hoida olles eemal oma armastatud Isamaast. Laager, kus õpiti metsaseikluste ja spordi läbi tundma kaaslasi ja iseennast. Laager, mis pakkus elamusi ja mälestusi kogu eluks. Ühel päeval viivad viimased veel elus olevad osalejad need laagrimälestused endaga kaasa teispoolsusesse.
Püüdsin kirja panna ja edasi anda teavet, mida oli võimalik leida 73 aastat pärast Ülemiste sõpruslaagri toimumist.
Psühholoogid on kindlaks teinud, et me tajume ühte ja sama asja erinevalt. Nii on see ilmselt ka raamatus edastatud infokildudega. Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele, vaid esitasin toimunut nii, nagu mina sellest aru sain, mõistsin või tõlgendasin.
Ain Saar
